Nagu peata kana

Vastne võimuliit meenutab üha enam peata kana. Keha lendab pärast pea eraldamist veel ringi – aga kuhu ja miks, seda ei tea ei kana ise ega needki, kes sedasorti õudsevõitu loodusnähtust kõrvalt peavad vaatama.

Pärast võimuleppe sõlmimist tekkinud maksudebatt võiks ju iseenesest olla positiivne – vahest sünnib ühiskonnas tõepoolest lõpuks mõnesugune konsensus. Ainult et maksupoliitilise konsensuse saavutamine eeldab suurema sihi olemasolu. Seda pole ei valitsusse kuuluvatel parteidel ega ka laial avalikkusel. Sotside ja IRLi lühiajaline siht paistab olevat see valitsus laiali ajada. Isegi mitte et teab kui palju parem plaan olemas oleks, aga lihtsalt nii kõrini on, ja õudne lõpp on ikka parem kui lõputu õudus.

Reformierakond on sunnitud kaitsepositsiooni ja nõrgale peaministrile käib selle rolli elegantne täitmine üle jõu. Murekorts ei lahku juba pikemat aega Taavi Rõivase laubalt. Eks tahaks tegelikult IRLi omadele ja sotsidele mõne kõva sõna öelda, aga parteipoliitiline lihv ei luba.

Kogu see maksukisa ja muu lärm jäänuks puhkemata, kui Rõivasel ja valitsusel oleks suur pilt silme ees. Kui teaks, mille nimel see kõik, küllap siis kannatataks välja ka kütuseaktsiisi tõus. Aga too Rõivase uue Põhjamaa kõne jäi vaid kõneks, niisama ilusaks jutuks, millele mingit sisu taha ei tulnud. Suure narratiivi puudumine maksab kätte.